28.11.2011

Täna saab Belgias oldud 3 kuud. Ehk siis juba rohkem kui pool Erasmust on läbi. Lubasin küll juba nädalavahetusel midagi postitada, aga olin hõivatud muude meeldivate ja vähem meeldivate (õppimine, koristamine) tegevustega. Pooleli jäin igal juhul selle koha peal, kus lubasin Brüsseli tripist (19.11.2011) rääkida. Muidugi ligi 10 päeva hiljem ei ole kõik enam meeles, aga eks need faktid, mis meelde jäävad ongi olulisemad.

Laupäevaks oli äratuskell sätitud 7.15 peale. Mis on minu jaoks vara. Siinoldud aja jooksul olen ainult paar korda vist pidanud nii vara ärkama. Kahjuks olin sunnitud aga ärkama tervenisti pool tundi enne oma äratuskella ehk siis kui hakkas kostuma kuskilt koputamine... kes täpselt koputas, ei saanud ma suure une tõttu alguses arugi. Igal juhul kui minu uksele ka koputama tuldi, selgus, et keegi kallis autoomanik oli parkinud maja kõrval asuva sissesõidu tee peale ja Anjal (belglane) oli vaja tööle minna, aga ta ei pääsenud oma autoga maja tagant välja. Me kõik arvasime, et see on Katrieni auto, aga Katrieni ennast me üles ei suutnud ajada (päris hea unega peab vist olema...mina kuulsin koputamist juba siis kui isegi minu ukse taha polnud keegi tulnud). Et aga Anjal oli vaja tõesti tööle minna, kutsus ta politsei, kes tegi arvatavasti siis kindlaks, et tegemist on tõesti Katrieni autoga ja tulid lammutasid ka natukene Katrieni ukse taga. Lõpuks ärkas Katrien ka üles, ajas auto teise kohta ja asi oligi korras. Õnneks oli tegemist just päevaga, mil enam-vähem meil kõikidel oligi vaja vara ärgata, muidu ma oleks küll natuke kuri olnud. 8.15 oli väljasõit kooli juures. Paljud vaatamisväärused vaatasime ära bussiaknast ja kesklinnas käisime natuke jala ringi. Kui see oleks mul esimene Brüsseli külastus, siis poleks vist suuremat muljet jätnud. Minu jaoks uued kohad oli Parlamentarium, kus sain endale valida eestikelse giidi ja Atomium. Kui meile vaba aeg anti, otsisin üles ka peamise shoppingu tänava, et kui järgmine kord Brüsselisse minna, siis juba tean, kuhu sammud seada. :D Aga kokkuvõttes oli meil väga tore... ekskursioon ise meenutas mulle klassiekskursiooni, aga eks tavaliselt need klassiekskursioonid ongi toredad olnud seltskonna pärast! :) Kui me juba Diepenbeekis tagasi olime, olid kõik üsnagi väsinud, samas paljudel tekkis mõte, et õhtul peaks veel midagi tegema. Sai otsustatud, et õhtul koguneme sakslaste chillmismajakeses. :) Sellega sai laupäev läbi.

Pühapäev endaga midagi uut ja põnevat ei toonud. Natuke õppimist, natuke koristamist ja niisama olemist.

Esmaspäevaga algas minu jaoks ainus koolinädal, mil mul on loengud esmaspäevast reedeni (täna on ka esmaspäev, aga minu jaoks täiesti koolivaba!:)). Esmaspäeval sain kirja siinse koordinaatori käest, et mul on vaja mingi viimane õppeleping allkirjastada. Ma ei saa ausalt aru, palju ma neid siin allkirjastan, aga jah. Enne allkirja kirjutamist märkasin aga, et seal on ikkagi kirjas see üks aine, millest ma juba ammu loobusin. Sellepeale ütlest ta mulle, et ma pean selle sealt maha tõmbama ja ühe teise tüübi allkirja sinna maha tõmmatud koha juurde võtma. Kusjuures see tüüp, kelle allkirja mul vaja oli, on see, keda ma ajasin ka siis taga kui ma ühest ainest loobuda tahtsin ja lõpuks mul teda tabada ei õnnestunudki ja sain hoopis ühe teise tüübi käest allkirja. Hull mässamine igal juhul ja selleks ajaks kui ma sain allkirjad kätte, oli muidugi koordinaatori tööpäev lõppenud. Otsustasin siis selle järgmine päev tagasi viia. Kusjuures kodus veel avastasin, et teised tähtsamad tegelased olid selle siin allkirjastanud juba 12.10, ei saa mina aru, miks see dokument minu kätte nii hilja jõudis kui ometigi see niiiii vajalik on! Muidu oli üsnagi tüüpiline esmaspäev, aga õhtul kutsus Jacky mind enda poole. Mida teeksite teile, kui kell 23 läbi öeldakse teile, et natukese aja pärast võite külla minna? No mina esimese hooga mõtlesin, et ei viitsi küll. Aga kuna ma tahtsin Jacky käest pilte ja samas ei viitsinud kodus ka istuda, läksingi. Heast plaanist koju tulla hiljemalt kell 1 ei tulnud midagi välja. Nimelt teisipäeval oli mul kool 9st 17ni (kusjuures terve päev üks ja seesama aine) ja oleks tahtnud natuke kauem magada.

Teisipäeva hommikul mõltesin natuke liiga palju oma neljakäpalise sõbra peale, aga enne kui ma väga kurvaks jäin, sain ühe hea kirja, mis tuju kohe paremaks tegi. See on see, hea ja halb käsikäes, millest ma eelmine postitus kirjutasin... Lisaks läksin viisin siis siinsele Erasmuse koordinaatorile allkirjadega paberi tagasi, mille peale ta teatas mulle üldse, et tegelt on ikka vaja uus dokument teha siis mult uuesti allkiri küsida. No ma tõesti aru ei saa, kas ta seda esmaspäeval poleks võinud teada, et ma poleks pidanud mingit allkirja taga ajama... See paberimajandus on siin kohati nii tüütu, aga noh, väidetavalt pidi see viimane asi olema (kuigi kui ma ainest loobusin, siis ka uurisin, kas kõik dokumendid on korras ja tegelikult selleks ajaks oli neil endal see nö viimane õppeleping allkirjastatud, lihtsalt minult sel ajal keegi allkirja ei küsinud....no sa siis nendest aru).

Kolmapäev oli ka üks nendest 9st 17ni koolipäevadest. Ikka väsitab ära ka, eriti kuna pole harjunudki väga koolis käima (siiani on siin mul kooli suhtes enam-vähem rahulik olnud). Kolmapäeva õhtul aga läksime uisutama. 6 euro eest saime uisud 2ks tunniks ja 3 kupongi jookide jaoks. Suheliselt hea diil minu meelest ja uisutada on mulle alati meeldinud. Meie üllatuseks oli ilm ka täitsa soe, et Hasseltisse kannatas ilusti rattaga sõita. :) No nii-nii tore õhtu oli! Aga tagasitulles avastasin, et mu esiratta kumm on väga tühi. Sõitsin koju ära (vahepeal natuke kõndisin) ja eks selega vb retsisin veel ratast, aga päris 6km ka südaöösel üksi ei tahaks jalutada... See rattajama rikkus küll ikka natuke tuju ära (veel inspiratsiooni eelmiseks postituseks).

Neljapäeval tahtsin siis rattaga kooli ka veel sõita ja siis selle parandusse viia, aga hommikuks oli kumm nii tühi, et sain aint ratas käe kõrval kooli jalutada. Õnneks sain tüübid (rattaparandusest) nõusse, et nad kelle 3ks mu ratta üle vaatavad, et siis ma ei pea jala koju minema :D. Rattaparanduse lõbu läks mulle kokku maksma 11.50.... ise ma selle ära lõhkusin, aga kahju oli ikkagi rahast. :(Loodan, et nii pea ei pea uuesti minema. :D Praegu olen 2 nädala jooksul juba 2 korda käinud.

Reede oli jällegi koolipäev. Õhtul aga kogunesime Mammu juurde. Õigemini meid oli alguses ainult 4, kuna osa inimesi, keda oleks ka hea meelega kutsunud, olid üldse Pariisis ja mõnel olid muud tegemised. Steffen ühines meiega natuke hiljem. Igal juhul oli plaanis proovida Eesti õllesid. Ei ole ju mina ka Eestis suur õllesõber, seega oli minulegi huvitav täitsa. :D Reede õhtul tekkis ka plaan järgmine päev ehk siis luapäeval 26.11.2011 minna Luksemburgi. Vaatamata sellele, et start pidi olema natuke pärast kaheksat, venis meil reede õhtu ikkagi üsna pikale ja magama ma sain kuskil kahe paiku.

Laupäeva hommikul asusime 5kesi Steffeni autoga Luksemburgi poole teele.... Steffen ja 4 naist ehk mina, Mammu, Dora ja Marion. Juba autosõit kujunes väga rõõmsas meeleolus ja üks nali tuli teise järel. Sedasi läksid need rohkem kui 2 tundi autosõitu üsna kiiresti. Steffen oli eelnevalt uurinud, kus võiks olla odavam parkida. Nimelt oli ta leidnud mingi koha, kus interneti andmetel oli parkimine 1.50, kohapeal aga avastasime, et on hoopis 0.80. Kui aga parkimisautomaat keeldus meie münte vastu võtmast ja me uurisime, milles probleem, siis tuli välja, et laupäeviti oli seal vähemalt parkimini tasuta. :D Sobib. Luksemburg jättis mulle väga hea mulje. Lõpuks oli muidugi üsna külm, kuna me enamuse päevast veetsime väljas, aga selle vastu aitas hea soe hõõgvein jõuluturul. Ei hakkagi pikemalt kirjutama, kus me täpselt käisime...vaadake parem pilte. :D

Tänane hommik algas toidupoes käiguga, seejärel lõuna paiku oli meil homse rühmatöö asjus rühmaga kokkusaamine ja pärast seda sõitsime Mammuga Hasseltisse plaaniga shopata natukene. Mõlemad saime endale üks kuni mitu ilusat ja uut asja. Õhtul kodus ootasid hunnik kodutöid, aga tuju on neid tehes ikkagi hea, sest päev on korda läinud. :)

Olen natukene külmetanud (nohu ja kurk valus), aga tegelen enda ravimisega. Olge terved ja tublid seal tormisel Eestimaal! :)

Praegu on nii, et kui kõik on korras, siis läheb midagi valesti (või ma lihtsalt mõtlen üle) ja kui kõik tundub juba väga valesti, siis hakkab kuskilt otsast jälle paremuse poole minema (eks ta tavaliselt elus ongi nii, aga mul on tunne, et muutused ühest äärmusest teise on eriti kiired). Seoses sellega olen tähendanud ka tujude kõikumist ühest äärmusest teise ehk rõõmus Triini vs õnnetu Triini. Praegu pikemalt kirjutada ei viitsi/ei saa, aga ehk võtan selleks aja nädalavahetusel ja proovin kirja panna nii palju kui meeles! :)

Kui 2 kuud Diepenbeekis on täis saanud...

Et ei tekiks liiga pikka pausi postituste vahel, teen jälle väikse vahekokkuvõtte. Kahjuks pole ma nii osav, et edasi anda kõiki emotsioone ja seega endal tagantjärgi lugedes on ka mõnikord tunne, et kohati tegelen lihtsalt päevade kirjeldamisega. Pooleli seda blogi asja ka jätta ei taha, sest tegelikult on päris vahva isegi tagantjärgi oma tegemistest lugeda (olgugi, et mõni osavam kirjutaja teeks seda kindlasti palju huvitavamalt).

Selle nädala alguses (esmaspäeval) sai minu jaoks 2 kuud Diepenbeekis täis ja see on siin elatud aja jooksul vist kõige halvem päev üldse. Juba hommikul ärgates ei olnud tunne õige. Millegipärast tabasin end jällegi liiga palju mõtlemast kodu ja Colly peale, mis aga kokkuvõttes tekitas minus lihtsalt jubeda igatsuse. Hea on see, et kuigi emps arvab, et Colly on meil vahepeal nukker, et palju üksi peab kodus olema, on ta vähemalt on 11 eluaasta kohta väga kõbus! :) Päeva natukene paremaks aitasid teha viiutajad ja ühe konkreetse viiutaja kirjake, aga midagi jäi ikkagi sisemuses pitsitama... Lisaks sellele suutsin esmaspäeval rattaga kooli sõites kukkuda. Ja ikka üsna korralikult... selles mõttes, et üks hetk sõitsin ja teine hetk olin pikali maas. Kannatada sai ratta lenkstang, mis oli ühe külje peale pöördnud ja minu vasaku jala sääremari. Aga ma tean, et oleks võinud palju hullemini kukkuda, aga õnneks oli kiirus väike ja samas riideid palju seljas. Seega, mingil määral saab seda lugeda ka õnnelikuks õnnetuseks. Igal juhul viisin ratta kohe ka VEDO-sse parandusse ja ise läksin loengusse. Muidugi loengusse minnes ei olnud ma kuigi õnnelik, ikkagi väike ehmatus ja samas tundsin, et jalg läheb mõnusalt paiste, aga loengut üle lasta ma ka ei tahtnud. Igal juhul olen paar korda käinud esmaspäeviti stepaeroobikas, mis on üks vähestest tasuta trennidest ja oleks ka see esmaspäev läinud, aga ma ei saanud korralikult kõndidagi (ja koolist pidin just nimelt koju kõndima, kuna ratas oli paranduses, aga ega rattaga sõita poleks ka arvatavasti parem olnud...) nii, et valus poleks olnud, mis siis veel trennist. Ega õhtu endaga muud positiivset ei toonud, kui mõned head skype ja msni vestlused, aga ega needki oluliselt mu santi enesetunnet tol päeval parandada ei suutnud.

Teisipäeval oli vaja 9ks kooli minna ja öösel sain magada küllaltki halvasti. Kuna ma olen harjunud magama külje peal, samuti ma hea meelega keeran enda vahepeal ühelt küljelt teisele küljele, siis fakt, et ma vasaku külje peal magada ei saanud, oli üsnagi häiriv. Kooli läksin jala, kuna ratas jäi ööseks parandusse. Vaatamata oma unisusele ja tõsiasjale, et väljas üsna külm, oli kõik nii ilus! Päike paistis ja härmatis oli igal pool. Super ilusaid pilte oleks kindlasti saanud tollel hommikul teha. Igal juhul tuju läks paremaks. Pärast loengut läksin uurisin, kas ratas on korras ja kas ma selle eest ka midagi maksma pean (otseselt parandus on tasuta, aga kui mingeid juppe on vaja vahetada, siis need jupid peab kinni maksma). Mul läks õnneks ja mu ratas oli korras ja maksma ka ei pidanud (ja kuna mu ratta tuli pole ka juba vist mitu nädalat korralikult töötanud, lasin selle ka korda teha, aga just selle paranduse juures ma mõtlesin, et äkki peab mingi jupi asendama uue vastu). Teisipäeva õhtu olin kodune, midagi uut ja põnevat päev enam ei pakkunud ja lõpuks leidsin end ikkagi oma toast omi mõtteid mõtlemas (nii paremaid kui halvemaid, aga nii see elu juba on). Ja juba ma valetan! Teisipäeval oli ju Eesti-Iirimaa mäng. Mängu ma interneti piirangute tõttu internetist ei tahtnud vaadata, selle asemel rääkisin empsiga skypes, kust tagant kuulsin ka mängu ja vahepeal emps rääkis, mis toimub.

Tagantjärgi ei tulegi kolmapäeva kohta midagi meelde. Isegi koolis ma ei käinud. Juhu siis midagi põnevat ei toimunud, muidu oleks ju meeles!

Neljapäeva hommik algas minu jaoks sellega, et Mammu ütles, et meie loeng jääb ära, kuna õppejõud on haige. Mammu seisukohalt mul oli hea meel, kuna tal on jälle jube köha, aga minu jaoks on koolis käimine vähemalt mingigi põhjus kodust välja minemiseks. :) Aga kokkuvõttes polnud hullu, juba päev varem ehk kolmapäeval oli paika pandud, et teeme enne kooli Mammu juures süüa (kuna loeng jäi ära, siis lihtsalt ei pidanud aja peale mõtlema). Samuti olin võtnud nõuks õhtul teiste erasmuslastega välja minna (tegelikult juba kolmapäeva õhtul tegelesin sellega, et uurisin, mis plaanid teistel on). Et nädala algus erinevatel põhjustel ei olnud mulle positiivseid emotsioone andnud, oli mul seda tõsiselt vaja. Igal juhul natukene pool 10 läbi läksin Jacky juurde, kus ma olin esimesena kohal (hahhaa! ilmselgelt ma olin nii tüdinenud kodus passimisest). Vaikselt tuli teisigi juurde ja rääkisime juttu, naersime, jõime veini. Super-super. Mingi hetk avastas Jacky, et saab vajadusel minuga saksa keeles rääkida (kui ei taha, et teised täpselt aru saavad...vb natuke ebaviisakas, aga paar korda oli vaja noh! :D). Ja mul pole ausalt midagi selle vastu, kui saan oma saksa keele oskuse proovile panna. Kell 1 suundusime edasi suurema peo poole. Mina polnud veel Jacky juures ratta peale istudes ka kindel, kas keeran tee peal kodutänavasse või sõidan kooli juures asvuvasse Fitlinki, kus pidu toimus. Õnneks Jacky ja Kosta suutsid mu ära rääkida, et peab ikka peole minema. Kusjuures meie seltskonnast olimegi aint meie kolm, kes peole läksid. Pilet oli 6 eurot+riidehoid 1 euro. Seega väga odav lõbu pole, aga mõnikord võib lubada ja tantsida oli ülitore ja ma arvan, et Jacky fotokaga sai jälle 100 jubedat peopilti tehtud. :D Mina väga kaua vastu ei pidanud. Pool 4 olin igal juhul kodus, aga terve selle aja, mis me Fitlinkis olime, me ainult tantsisime ja tagantjärgi mõeldes ma arvan, et oli õige otsus ikka peole ka minna. :)

Tänane päev ehk reede on meil jällegi täitsa koolivaba. Aga see on ka viimane koolivaba reede. Edaspidi saab see lõbu läbi, siis on 4-5 päeva nädalas kooli ja mõni päev lausa 9st 17ni. Aga tänasest rääkides, ärkasin ma üles 10 paiku, natukene tegelesin üles ärkamisega ja käisin vaatasin oma ratta üle, kuna pärast pidu koju sõites oli tunne, et ratta kett käib kuhugi vastu, mis tekitas sellise heli nagu ma oleks traktoriga sõitnud. Oletus oli õige ja osavate kätega nagu ma olen, sain selle juba korda ka tehtud! Miks ma aga ratast kontrollimas käisin, oli just sellepärast, et tahtsin poodi minna, aga päris imelik on sõita, kui ratas koliseb jubedasti ja kui ma ise poleks aru saanud, milles probleem, siis oleks pidanud hoopis jälle VEDO-sse sõitma! Seega võtsin seljakoti ja käisin poes ära. Kuna viimati käisin toidupoes laupäeval, siis olid nii paljud asjad otsa saanud, et täitsa jube. Et liiga palju asju on keeruline poest koju vedada kui samal ajal vaja rattaga sõita ja samas rahalised võimalused olid ka piiratud (mul oli enam-vähem täpselt 15 eurot), siis pidi poes hoolikalt kaaluma, mida vaja on ja mille ostmise ja järgmiseks korraks jätan kui ka pidevalt peast arvutamisega tegelema. Kassas lõi ette summa 14.70, seega sain arve kesti tasutud ja piinlikku olurkoda ka ei jäänud. Pärastlõuna olen sisustanud koolitööga, täpsemalt ühe rühmatööga, mis haaras mu enda valdusesse täitsa mitmeks tunniks. Samuti jutustasin natukene Emily ja Keidiga skypes. Natukene pusin veel selle rühmatöö kallal ja siis lähen juba Mammu poole, kus täna peaks valmima üks imehea kartuli-hakklihavorm. Õhtu veedan kodus, kuna väsinud on sees ja samuti oleks veel täna vaja tegeleda selle sama rühmatööga kui ka lugeda esmaspäevaks.

Nagu kunagi sai välja öeldud, on 19ndal ehk siis homme meil koolitripp Brüsselisse. Arvan, et see väärib eraldi postitust koos piltide ja jutuga ehk siis siinkohal lõpetan. Ei usu, et täna enam midagi nii põnevat juhtub, et vaja blogisse kirja panna.

Miss my best friend

Päris hea. Väga õigel hetkel leidsin väga õige pildi facebookist. :)

Tõesti igatsen oma neljakäpalist sõpra viimastel päevadel ja teda ehk rohkem kui oma teisi pereliikmeid või sõpru, kellega on võimalik ka interneti keskkonnas suhelda... Aga ta ootab mind kodus ja proovin sellest igatsusest üle olla! :)

Järjekordne pühapäev

Et pühapäeviti siin suurt midagi peale õppimise, koristamise ja pesu pesemise teha ei ole ehk siis kodust välja väga ei satu, jätsin teadlikult järjekordse postituse just tänaseks (natukenegi vaheldust asjalik olemisele).

Reedel sai ära külastatud järjekordne linnakene Belgias- Brugge! Äratus oli juba 6.30, kuna tahtsin teha võikud endale kaasa ja oli vaja jõuda 7.50 rongi peale (arvestasin, et 7.30 võiks majast ikka juba väljas olla). Brugges sain natukese ootamise järel kokku ka Mammu ja ta venematega, kes olid sinna sõitnud Brüsselist, kus nad kellgi tuttava juures öömaja olid saanud üheks ööks. Brugge on ilus ja pisikene linn. Kahjuks ilm ei olnud kõige parem...vihma küll ei sadanud, aga pilves oli ja külm oli ka (sellepärast sai endale näiteks paksemad kindad sealt ostetud! :)) Kahjuks pilte sai seekord vähe, sest fotoka patareid otsustasid tühjaks saada ja ei hakanud uusi ka ostma (ühes poes küsiti näiteks 4 patarei eest üle 8 euro... no mina tõesti selle raha eest ei raatsinud osta).

Bruggest sain 17.35 rongi peale, mis oli rahvast nii täis, et kuni järgmise peatuseni (20-30 minutit) pidin lihtsalt püsti seisma. Pärast mitme tunnist linna peal jalutamist olid jalad ikka nii väsinud, et kui ma selleks ajaks poleks istuma saanud, oleks ilmselt sinna samma vahekäiku maha istunud. Päris koju ja sooja jõudsin kuskil pool 9. Kodus ootas mind meie maja rahvas koos igast küpsetistega. Nimelt oli meil nö oma maja pidu, kus kõik tegid ise midagi süüa (soovitatavalt oma riigi köögist midagi). Poole 11 paiku läksime laiali ehk Marion ja Elise Marioni kahe Prantsusmaalt külla sõitnud sõbraga Diepenbeeki pubisse kuuma šokolaadi jooma ning mina ja Dora Robi juurde. Enamus inimesi läks Robi juurest kluppi, mina varajase äratuse tõttu jätsin selle ürituse ära. Aga täitsa hea oli ka koju tulla ja magama heita! :)

Laupäev ärkasin kuskil 10 paiku, väljas paistis päike, mis tegi kohe tuju heaks. Ega ei tea ka, kauaks siin seda päikest jätkub. Ilmad lähevad meilgi ainult külmemaks ja Brugges ei tahtnud päike end meile üldse näidata. Lõuna paiku rääkisin jälle vennakesega msnis, kes oli nädalavahetuseks koju ja Internetti saanud ja samuti tegelesin koolimaterjalide lugemisega. Et suuremat sorti plaane mul laupäevaks polnud, otsustasin vähemalt korra kodust välja saada ja sellepärast käisin toidupoes, kust mul küll suuremat midagi vaja ei olnud, aga eks ma siis ostsin natukene vähemvajalikke asju (nt pudeli veini koju varuks :D). Laupäeva parim asi on muidugi see, et sain oma akna korda. Omanik käis siis ja siis tuli uuris mu akent ka. Ei saanud algul temaga aru, mis häda sellel oli....pärast natukest uurimist leidis ta siiski, et mingi jupp ei käi korralikult mingi teise jupi vastu. Igal juhul toppis ta kuhugi mingi puuliistu vahele... ei tea, kas seda nüüd päris korrektseks parandamiseks lugeda, aga aken käib nüüd kinni ja lahti ja seda palju-palju paremini kui kunagi varem!

Lõpetuseks võiksin jälle kirjutada, et mulle siin need pühapäevad ei meeldi. Tõesti kohe mitte... aga noh, vähemalt olen päris palju lugenud ja vast jõuan kõik homseks vajaliku läbi loetud ja siis selle kohta 2 küsimust kirja panna (kodune töö!). Samuti koristasin oma toa ära ja pesin natukene pesu. Väga põnev just pole ja kahjuks pole ka majast väljas käinud, kuna ilm on sompus ja külm (internetist vaatasin, et ööseks lubatakse isegi meil siin miinuskraade) ning kuhugi otseselt minna ka pole. Aga juba varsti on esmaspäev ja tuju parem. Ja ärge olge pahased, et ma nende pühapäevade suhtes nii negatiivne olen, aga seda enam ma armastan esmaspäevi!

Kuidas veeta neljapäev õhtut...

Triini sõi ametlikult esimest korda sushit. Kallid majanaabrid Elise ja Marion meisterdasid täna õhtul ja mulle anti ka proovida (pulkadega sain ka natuke maadeldud...pole ma nendega ka väga osav, aga sain täitsa hakkama lõpuks).

Mulle igal juhul täitsa meeldis. Ja mereande või kala pole siin muidu söönudki, seega väääga hea. Teadmiseks Katale, et meie deit on jätkuvalt jõus!

Poole nädala kokkuvõte

Minu ääretult mõttetule ja igavale pühapäevale järgnes märksa tegusam esmaspäev. Kuna kool algas pärastlõunal, jõudsin hommiku poole ära käia turul, postkontoris (Mammule marke ostmas, kuna tema oli juba kella 9st saadik koolis) ja toidupoes. Seejärel läksin kooli ja pärast kooli tulin jälle kiiresti koju, et midagi kerget süüa ning seejärel läksin trenni. Trenn oli mõnus, kuigi ega ma vahepeal ei saanud aru, mida ma tegema pean. Eks järgmine nädal proovin uuesti! Pärast trenni oli aeg õhtusöögi jaoks ja siis rahulikuks õhtupoolikuks kodus. Igati nauditav päev!

Teisipäev jällegi oli täiesti vaba, seega magasin nii kaua kui tahtsin, olin kodus asjalik, käisin Mammuga poes kaasas ja õhtul oli pidu! Esmalt läksin Mammu juurde, kus me end valmis sättisime. Selga ajasime trenniriided ja ehtisime end natukese karraga ja tegime trenniks sobiva meigi ka. Peo mõte oligi natukene imelikult riietuda (mul ei ole endal kahjuks pilte ja ma ei tea, kas minust mõne ilusa pildi üldse saigi või mitte)! Chillisime natukene Mammu maja belglastega, panime proovile oma hollandi keele oskuse jällegi ja tarvitasime ära Janza ja Kata toodud ginid. Edasi ühinesime teiste erasmuslastega ja chillisime natukene Juliani juures. Kuskil 12 paiku liikusime peole ka...aga no ei olnud suurem asi. Koju sain siiski alles 4 paiku, seega väga hull vist ka polnud, Makarena ja tibutants tulid täitsa ära!

Kolmapäev oli jällegi koolipäev, õnneks küll ei alanud päris hommikul, seega oli aega magada ka piisavalt. Järjekordne sissejuhatav loeng, alguses veel ülemäära keeruline ei tundunud igal juhul. Õhtul olin kodune, eks see eelmisel õhtul ringitrallitamine andis tunda ka! :D Õhtul rääkisime Kataga roosadest asjadest ja natukene veel hiljem skypes empsiga.

Täna on neljapäev. Minu esimene koolipäev siin Belgias kui oli vaja kooli minna 9ks. Ausalt, oli päris raske üles saada ja pärast kooli oli ka väga uimane olla. Pärastlõunal käisin jälle poes, isegi kahes poes, kuna paar asja oli otsa saanud ja no kui minna paari asja järele, siis leiab mu ostukärus alati koha midagi niisama head ja mittevajalikku ka! :D Tänaseks veel plaane pole, aga vb ei tule ka. Homme on äratus vara! Homme peaks tulema jällegi üks sisutihe päev, mis on ainult väga hea! Mõne aja pärast lähen teen õhtusöögi ja uurin, kuidas Elise ja Marion sushit teevad (polegi enne näinud ju kedagi tegemas ega ise pole ka söönud... seega mulle tundub päris huvitav! :D)

Minu meelest on olnud hea nädal ja vast tuleb nädalavahetus ka hea!

Kellel aega on, siis kirjutage või joonistage mulle!

Laulupealinn

Kuigi mul internetil teatud limiit (20Gb) peal ja kindlasti ei ole väga soovitav vaadata filme või saateid internetist, ei suutnud ma ikkagi lõpuks vastu panna ja pidin täna õhtul ikkagi natukene vaatama pühapäevast saadet Laulupealinn. Pean tunnistama, et alguses tundus idee järjekordsest laulusaatest TV3-st mõttetuna, aga nüüdseks pean tunnistama, et igasugustest laulusaadetest, mida TV3 on aastate jooksul pakkunud, meeldib see mulle tõesti kõige rohkem (ja mitte lihtsalt kõige rohkem, vaid mul on kohe tahtmine seda vaadata!).

Nii mõnigi minu blogi lugeja peaks teada, et mulle väga meeldib Ott Leplandi hääl... ja kes ei teanud, no nüüd siis teate! Seega Oti ja Kärdla esitusi olen ma alati väga oodanud ja päris paljud on mulle meeldinud ka. Eriti meeldis 30ndal oktoobril eetris olnud saatest "Russian Roulette":

Ja teine, kes mulle läbi saate on väga positiivselt silma jäänud, on Tanja Mihhailova. Enne Laulupealinna ma temast kui laulast midagi suuremat ei arvanud, aga saate saate järel on ta mulle pakkunud tõeliselt nauditavaid esinemisi. Ja nüüd päris viimases eetris olnud saates oli tal ülesandeks laulda kooriga. No seda esitust ma tõesti nautisin kohe mitu korda järjest:

Tore on tõdeda, et minu kaks lemmikut on Laulupealinna finaalsaates! Mina igal juhul ühte teisele eelistada ei oska ja ootan nendelt mõlemalt lihtsalt veel mõnd suurepärast esitust ja auhinnaraha jagaks pooleks kui saaks. Eks nii Kärdla kui ja Kohtla-Järve saaks auhinnarahaga midagi head peale hakata. :)

Paari päeva pärast kirjutan midagi ka enda tegemistest! Jääge ootele!

Pühapäev 06.11.2011

Hommikusöök, natukene õppimist ja ülesannete lahendamist, väike skype date väikevennaga, lõunasöök, film ("Morning Glory"), veel natukene õppimist, natukene niisama netis ringi chillimist, õhtusöök ja siis järgmine film ("Something Borrowed"). Ja vaikselt ongi aeg magama minna, äkki loen veel natuke kooli jaoks, aga see garanteeribki hea une!

Kahest vaadatud filmist meeldis mulle see teine väga. :) Võib täitsa teinekordki vaadata.

Ainus inimene, kellega ma täna rääkisin, oligi väikevend ja ainsad inimesed, keda ma nägin(aknast), olid vastasmaja inimesed. Enda majast kellegagi täna kokku ei puutnudki.

Jah, mulle ikka jätkuvalt ei meeldi pühapäevad siin! Esmaspäevad on lihtsalt nii palju paremad!

Saime endale nö kodupubi

Käisime Mammuga täna Hasseltis shoppamas ning Iiri pubis jalkat vaatamas ja krieki joomas. Mammu uuris igaks juhuks, kas Eesti-Iirimaa mänge ka ikka seal üle kantakse. MUIDUGI kantakse! Ja alates tänasest oleme meie seal nüüd tuntud kui vaenlased/vastased. Ja seda mitte üldse halvas mõttes, sest personal on seal supertore. Lisaks arvas baarmen, et meil võib olla üsna kurb vaadata, kuidas Eesti kaotab. Aga ma loodan, et meie saame hoopis neile kaasa tunda. Aga pärast tänast olen ma nüüd üsna kindel, et neid kahte Eesti tüdrukut sealses pubis tuntakse edaspidigi ära! Ja ma pole kunagi olnud suurem asi pubi-inimene, aga see pubi mulle tõest meeldib!

Miks on kasulik osata hollandi keelt?!

Sattusin täna lugema ühe Eesti tüdruku blogi, kes on hetkel Erasmusega Saksamaal ja üks tema postitus tuletas mulle meelde ühe vahejuhtumi eelmisest laupäevat (siis kui Brüsselis käisime). Nimelt tagasisõidu ajal küsis äkki Mammu minult, kas ma kuulsin/kuulasin, mis rongi valjuhääldist öeldi. Ma olin aga sellest päev otsa ringi jalutamisest nii väsinud, et ma tõesti ei pööranud sellele üldse tähelepanu. Mammu aga sai aru nii palju, et Leuvenis läheb rong kaheks, kus 5 esimest vagunit lähevad Genki (tee peale jääb siis ka Hasselt) ja tagumised 5 lähevad Liege. Kuna meie istusime üsna tagaotsas ja Leuven oli järgmine peatus, tekkis küll kerge segadus. Uurisime esmalt ühelt rongis viibinud naisterahvalt, kuhu siis rong läheb ja seejärel teise käest. Kusjuures saime 2 erinevat vastust, aga teine naisterahvas oli enesekindlam ja väitis, et tagumine ots läheb Liege, sest just sinna on temal plaanis minna. Seega, Leuvenis olime kõik neljakesi kiiresti rongist väljas, jooksime paar vagunit ettepoole ja leidsime kohe endale istekohad. Ega me päris kindlad polnud ikkagi, kas selleks hetkeks olime õiges kohas. Kõrvalpingis näiteks istusid 3 prantsusekeelt kõnelevat noormeest, mille põhjal võiks arvata, et rong läheb Liege... pink eespool istusid aga 4 pensioniealist hollandi keelt rääkivat inimest, mille põhjal võiks arvata jällegi, et rong läheb Genki. Läksin siis uurisin nendelt hollandi keelt rääkivatelt inimestelt, kuhu rong liikumas on. Ja meie õnneks olid nemad veendunud, et rong läheb ikka Genki (ilmselgelt kuulsid meie vestlust ka need 3 noormeest ja äkki muutusid nemad närviliseks...) Mingi hetk jõudis meieni ja piletikontrolör...olime õnneks õiges vagunis ja need 3 noormeest said ka veel vagunit vahetada, kuna rongi kaheks jagunemine ei toimunud ikkagi Leuvenis, vaid ühes teises teepeale jäävas jaamas.

Seega, kui Mammu poleks seda teadet nii tähelepanelikult kuulanud ja aru saanud, oleks me ehk laupäeval ka väikese kõrvalpõike Liege teinud (poleks olnud maailma lõpp, aga pärast väsitavat päeva poleks ka sellist seiklust vaja olla....läheks sinna pigem mingil päevasemal ajal uuesti tagasi ja teadlikult). Ma üldse ei imesta kui aeg-ajalt mõni inimene jõuabki valesse kohta välja :D Ja teadet korrati ainult 2 korda! Teist korda alles vahetult enne seda jaama, kus rong kaheks läks. Siis kuulasin mina ka hoolikalt ja sain aru!

Ja need Belgia pensionärid olid ka väga toredad ja sümpaatsed ja andsid veel vahepeal kommi ka meile! Ning kui me Hasseltis rongist väljuma hakkasime, ütlesid veel, et see pole Genk (sest ma ju eelnevalt olin uurinud, kas rong läheb Genki, kuna seda teadsime isegi, et kui Genki läheb, siis sõidab enne veel Hasseltist läbi). Ütlesime, et teame ja tänasime. Toredad inimesed, märksa elurõõmsamad kui need Tartu pensionärid, kellega hommikuti Tartu bussides olen kokku puutunud.