Et ei tekiks liiga pikka pausi postituste vahel, teen jälle väikse vahekokkuvõtte. Kahjuks pole ma nii osav, et edasi anda kõiki emotsioone ja seega endal tagantjärgi lugedes on ka mõnikord tunne, et kohati tegelen lihtsalt päevade kirjeldamisega. Pooleli seda blogi asja ka jätta ei taha, sest tegelikult on päris vahva isegi tagantjärgi oma tegemistest lugeda (olgugi, et mõni osavam kirjutaja teeks seda kindlasti palju huvitavamalt).
Selle nädala alguses (esmaspäeval) sai minu jaoks 2 kuud Diepenbeekis täis ja see on siin elatud aja jooksul vist kõige halvem päev üldse. Juba hommikul ärgates ei olnud tunne õige. Millegipärast tabasin end jällegi liiga palju mõtlemast kodu ja Colly peale, mis aga kokkuvõttes tekitas minus lihtsalt jubeda igatsuse. Hea on see, et kuigi emps arvab, et Colly on meil vahepeal nukker, et palju üksi peab kodus olema, on ta vähemalt on 11 eluaasta kohta väga kõbus! :) Päeva natukene paremaks aitasid teha viiutajad ja ühe konkreetse viiutaja kirjake, aga midagi jäi ikkagi sisemuses pitsitama... Lisaks sellele suutsin esmaspäeval rattaga kooli sõites kukkuda. Ja ikka üsna korralikult... selles mõttes, et üks hetk sõitsin ja teine hetk olin pikali maas. Kannatada sai ratta lenkstang, mis oli ühe külje peale pöördnud ja minu vasaku jala sääremari. Aga ma tean, et oleks võinud palju hullemini kukkuda, aga õnneks oli kiirus väike ja samas riideid palju seljas. Seega, mingil määral saab seda lugeda ka õnnelikuks õnnetuseks. Igal juhul viisin ratta kohe ka VEDO-sse parandusse ja ise läksin loengusse. Muidugi loengusse minnes ei olnud ma kuigi õnnelik, ikkagi väike ehmatus ja samas tundsin, et jalg läheb mõnusalt paiste, aga loengut üle lasta ma ka ei tahtnud. Igal juhul olen paar korda käinud esmaspäeviti stepaeroobikas, mis on üks vähestest tasuta trennidest ja oleks ka see esmaspäev läinud, aga ma ei saanud korralikult kõndidagi (ja koolist pidin just nimelt koju kõndima, kuna ratas oli paranduses, aga ega rattaga sõita poleks ka arvatavasti parem olnud...) nii, et valus poleks olnud, mis siis veel trennist. Ega õhtu endaga muud positiivset ei toonud, kui mõned head skype ja msni vestlused, aga ega needki oluliselt mu santi enesetunnet tol päeval parandada ei suutnud.
Teisipäeval oli vaja 9ks kooli minna ja öösel sain magada küllaltki halvasti. Kuna ma olen harjunud magama külje peal, samuti ma hea meelega keeran enda vahepeal ühelt küljelt teisele küljele, siis fakt, et ma vasaku külje peal magada ei saanud, oli üsnagi häiriv. Kooli läksin jala, kuna ratas jäi ööseks parandusse. Vaatamata oma unisusele ja tõsiasjale, et väljas üsna külm, oli kõik nii ilus! Päike paistis ja härmatis oli igal pool. Super ilusaid pilte oleks kindlasti saanud tollel hommikul teha. Igal juhul tuju läks paremaks. Pärast loengut läksin uurisin, kas ratas on korras ja kas ma selle eest ka midagi maksma pean (otseselt parandus on tasuta, aga kui mingeid juppe on vaja vahetada, siis need jupid peab kinni maksma). Mul läks õnneks ja mu ratas oli korras ja maksma ka ei pidanud (ja kuna mu ratta tuli pole ka juba vist mitu nädalat korralikult töötanud, lasin selle ka korda teha, aga just selle paranduse juures ma mõtlesin, et äkki peab mingi jupi asendama uue vastu). Teisipäeva õhtu olin kodune, midagi uut ja põnevat päev enam ei pakkunud ja lõpuks leidsin end ikkagi oma toast omi mõtteid mõtlemas (nii paremaid kui halvemaid, aga nii see elu juba on). Ja juba ma valetan! Teisipäeval oli ju Eesti-Iirimaa mäng. Mängu ma interneti piirangute tõttu internetist ei tahtnud vaadata, selle asemel rääkisin empsiga skypes, kust tagant kuulsin ka mängu ja vahepeal emps rääkis, mis toimub.
Tagantjärgi ei tulegi kolmapäeva kohta midagi meelde. Isegi koolis ma ei käinud. Juhu siis midagi põnevat ei toimunud, muidu oleks ju meeles!
Neljapäeva hommik algas minu jaoks sellega, et Mammu ütles, et meie loeng jääb ära, kuna õppejõud on haige. Mammu seisukohalt mul oli hea meel, kuna tal on jälle jube köha, aga minu jaoks on koolis käimine vähemalt mingigi põhjus kodust välja minemiseks. :) Aga kokkuvõttes polnud hullu, juba päev varem ehk kolmapäeval oli paika pandud, et teeme enne kooli Mammu juures süüa (kuna loeng jäi ära, siis lihtsalt ei pidanud aja peale mõtlema). Samuti olin võtnud nõuks õhtul teiste erasmuslastega välja minna (tegelikult juba kolmapäeva õhtul tegelesin sellega, et uurisin, mis plaanid teistel on). Et nädala algus erinevatel põhjustel ei olnud mulle positiivseid emotsioone andnud, oli mul seda tõsiselt vaja. Igal juhul natukene pool 10 läbi läksin Jacky juurde, kus ma olin esimesena kohal (hahhaa! ilmselgelt ma olin nii tüdinenud kodus passimisest). Vaikselt tuli teisigi juurde ja rääkisime juttu, naersime, jõime veini. Super-super. Mingi hetk avastas Jacky, et saab vajadusel minuga saksa keeles rääkida (kui ei taha, et teised täpselt aru saavad...vb natuke ebaviisakas, aga paar korda oli vaja noh! :D). Ja mul pole ausalt midagi selle vastu, kui saan oma saksa keele oskuse proovile panna. Kell 1 suundusime edasi suurema peo poole. Mina polnud veel Jacky juures ratta peale istudes ka kindel, kas keeran tee peal kodutänavasse või sõidan kooli juures asvuvasse Fitlinki, kus pidu toimus. Õnneks Jacky ja Kosta suutsid mu ära rääkida, et peab ikka peole minema. Kusjuures meie seltskonnast olimegi aint meie kolm, kes peole läksid. Pilet oli 6 eurot+riidehoid 1 euro. Seega väga odav lõbu pole, aga mõnikord võib lubada ja tantsida oli ülitore ja ma arvan, et Jacky fotokaga sai jälle 100 jubedat peopilti tehtud. :D Mina väga kaua vastu ei pidanud. Pool 4 olin igal juhul kodus, aga terve selle aja, mis me Fitlinkis olime, me ainult tantsisime ja tagantjärgi mõeldes ma arvan, et oli õige otsus ikka peole ka minna. :)
Tänane päev ehk reede on meil jällegi täitsa koolivaba. Aga see on ka viimane koolivaba reede. Edaspidi saab see lõbu läbi, siis on 4-5 päeva nädalas kooli ja mõni päev lausa 9st 17ni. Aga tänasest rääkides, ärkasin ma üles 10 paiku, natukene tegelesin üles ärkamisega ja käisin vaatasin oma ratta üle, kuna pärast pidu koju sõites oli tunne, et ratta kett käib kuhugi vastu, mis tekitas sellise heli nagu ma oleks traktoriga sõitnud. Oletus oli õige ja osavate kätega nagu ma olen, sain selle juba korda ka tehtud! Miks ma aga ratast kontrollimas käisin, oli just sellepärast, et tahtsin poodi minna, aga päris imelik on sõita, kui ratas koliseb jubedasti ja kui ma ise poleks aru saanud, milles probleem, siis oleks pidanud hoopis jälle VEDO-sse sõitma! Seega võtsin seljakoti ja käisin poes ära. Kuna viimati käisin toidupoes laupäeval, siis olid nii paljud asjad otsa saanud, et täitsa jube. Et liiga palju asju on keeruline poest koju vedada kui samal ajal vaja rattaga sõita ja samas rahalised võimalused olid ka piiratud (mul oli enam-vähem täpselt 15 eurot), siis pidi poes hoolikalt kaaluma, mida vaja on ja mille ostmise ja järgmiseks korraks jätan kui ka pidevalt peast arvutamisega tegelema. Kassas lõi ette summa 14.70, seega sain arve kesti tasutud ja piinlikku olurkoda ka ei jäänud. Pärastlõuna olen sisustanud koolitööga, täpsemalt ühe rühmatööga, mis haaras mu enda valdusesse täitsa mitmeks tunniks. Samuti jutustasin natukene Emily ja Keidiga skypes. Natukene pusin veel selle rühmatöö kallal ja siis lähen juba Mammu poole, kus täna peaks valmima üks imehea kartuli-hakklihavorm. Õhtu veedan kodus, kuna väsinud on sees ja samuti oleks veel täna vaja tegeleda selle sama rühmatööga kui ka lugeda esmaspäevaks.
Nagu kunagi sai välja öeldud, on 19ndal ehk siis homme meil koolitripp Brüsselisse. Arvan, et see väärib eraldi postitust koos piltide ja jutuga ehk siis siinkohal lõpetan. Ei usu, et täna enam midagi nii põnevat juhtub, et vaja blogisse kirja panna.
0 comments:
Post a Comment