Kopp on ees juba ja esimene eksam pole isegi toimunud veel. Viimased päevad olen õppinud, õppinud ja veelkord õppinud. Eile tegi meele heaks Janza väike pakike, kus oli 4 pakki kiirnuudleid, et ma siin nälga ei jääks. Armas oli. Eile käisin ka korra ikka majast väljas, täpsemalt kaugemal toidupoes süüa ostmas. Terve päeva ei jaksa ju kodus tuupida ka..
Ma vist mõtlen liiga palju juba ette, kuidas kõik need 7 eksamit ja 1 kodutöö tehtud saavad, mitte ei võta päeva korraga. Ja ma reaalselt võin öelda, et ma tõesti panustan palju aega õppimisse ja näen vaeva, et peaks ju kõik tehtud saama. Kohati on küll raske otsustada, mis järjekorras asju teha... Viimastel päevadel üles ärgates on kõhus jälle keeranud (nagu sügiselgi mingi aeg). Kas see on nüüd närvidest või millestki muust, seda ma ei tea. Igal juhul magama olen jäänud küll tavaliselt ilusti ja ei ole enne uinumist liiga palju kõiksugu erinevate asjade peale mõelnud. Ma lihtsalt ei suuda uskuda enda teadmistesse piisavalt palju, et vähem muretseda. Ma tahan, et see sess juba läbi saaks. Aga seda on palju tahetud kui sess pole veel korralikult alanudki.
Sai nüüd natukene vingutud ja ehk midagi positiivsemat siis kui õnnestub kodust välja saada ehk võtan mõne vaba õhtu õppimisest või 25nda jaanuari õhtul, mil on 4 eksamit ja see viimane kodutöö tehtud ja rohkem muuta enam ei saa. Ma mõtlen, et siis võiks ka ju kergemaks minna.
Tegelikult on nii, et homme tuleb Dora ja siis ülehomme Marion ja pühapäeval Elise! Kuigi tegelikkuses veedan ma ikka rohkem aega oma toas ja suurt vahet nagu pole, kes kodus veel on... vahepeal aint köögis saaks jutustada ja kurta rasket elu. :)
Vahepeal võite siis mulle pöidlaid hoida, et ma asjad tehtud saaks ja kui kellelgi on nõuandeid, kuidas mitte üle mõelda (kuigi mõned inimesed on proovinud, siis mu aju vist neid päris hästi veel kuulda pole võtnud), võivad teada anda.
Teie sessi-stressi Triini
0 comments:
Post a Comment